А Б В Г Д Е Ж З И Й К Л М Н О П Р С Т У Ф Х Ц Ч Ш Щ Э Ю Я Ё
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Выберите необходимое действие:
Меню
Свернуть
Скачать книгу Minu ilus elu maal

Minu ilus elu maal

Автор:
Язык: Эстонский
Год издания: 2016 год
1 2 3 4 5 6 7 8 >>

Читать онлайн «Minu ilus elu maal»

      Minu ilus elu maal
Heli Künnapas

Heli Künnapas (sünd. 1982) on Pärnumaalt Halinga vallast pärit kirjanik, kelle teostest on seni ilmunud noorsooromaanid "Lõpupidu" ja "Tristan" ning romaan "Homme on ka päev". Koos elukaaslase Herlendiga on tal neli väikest last ning hobitalu, kus kasvavad lambad ja hobused ning sünnivad järgmised kirjatükid. “Raamat "Minu ilus elu maal" algas pidevatest küsimustest, et "kuidas te selle kõigega hakkama saate?" Nende kaante vahel kirjeldatud perioodil oli meil veel vaid kolm last, paarsada küülikut ning igast otsast renoveerimist vajav maamaja. Proovisin siis enda ja teiste jaoks paberil järge pidada, et kuidas meie elu kulgeb. See ei ole roosamanna teos lilledest ja liblikatest, vaid reaalsetest olukordadest, probleemidest ja suurest hulgast rõõmudest, mida väikeste lastega maal elamine kaasa toob. Need leheküljed elust endast said kirja aga siiras lootuses, et mõnigi inimene pärast nende lugemist leiab endas soovi ja julgust proovilepanevasse, kuid hinge tasakaalustavasse maaellu sukeldumiseks. Meie jaoks on selle raamatu kaante vahel kirjeldatu üks periood, üks osa teest, millel kohalejõudmist ei ole. Suurim tarkus on olla kohal kogu aeg ja osata näha ning hinnata olemasolevat ja seda edasi arendada. Seda püüamegi jätkuvalt teha oma ilusat maaelu iga päev edasi elades.”

See on täitsa päris lugu. Tegelased on tegelikud. Juhtumised on päris

Või siis… Tegelikult ei saa ikkagi milleski kindel olla. Ainus kindlalt päris asi siin loos on see, et meie peres on selle ilusa ajajärgu alates viis liiget – mina ja Herlend ning meie lapsed Mathias (3aastat ja 10 kuud), Joosep (1 aasta ja 8 kuud) ning Maria (2 kuud)

See lugu räägib meie ilusast elust maal – ja sellega seonduvast. Ükskõik, mida ma ütlen teiste inimeste kohta, see on minu isiklik nägemus. Minu mälestus sellest, mida teised ütlesid või tegid

Seega ikka ja alati – minu

Mitte absoluutne tõde

Teretulemast minu maa(elu)ilma!

Ma olen alati olnud maainimene!

Nii kaua, kui mäletan, olen alati elanud maal või vähemalt väga igatsenud selle järele. Esimesed 5 eluaastat elasin Pärnu-Jaagupis kolmetoalises korteris, kuid sellest ajast ei mäleta ma midagi. Seejärel algas maaelu, kus minu mängukaaslasteks olid kaks nooremat õde, mängumaaks kõik metsad ja maad, mida silm ulatus nägema. Ja ka need, mis jäid silmapiirist välja, kuid sinna me tegelikult ei võinud minna.

Meie suurimateks lemmikuteks olid kivihunnikud, kuhu oli hea onne ehitada. Ja lõket teha. Lootes, et vanemad riietel pärast kärsahaisu ei tunne. Mõned korrad käisime lõkketegemist reetva lõhna eemaldamiseks isegi lähedaloleva lauda silohunnikus püherdamas. Silo lõhn on mulle alati meeldinud.

Minu lapsepõlvemaaks oligi klassikaline väiketalu, kus läbi aegade olid nii lehmad, lambad, sead, pullid, kanad-kuked kui kolm last.

Maaelu kogemust lisas umbes 15 kilomeetri kaugusel asunud vanavanemate talu, kus olid samad loomad ja tegemised, kuid kõike oli vähemalt kaks korda rohkem.

Aegajalt olime õdedega suvel mitu päeva järjest vanaema juures. Aga mitte väga palju. Mulle pole kunagi meeldinud kaua kodust ära olla ning mind polnud väga kerge vanaema juurde maha jätta. Ja kui jäin, siis suuremana tulin mitu korda lihtsalt ise tagasi. Kas jala või rattaga.

Maavanaema juures meeldis mulle aga väga. Väiksena selgitasingi, et meie ei ela päris maal, kuna talu asub vaid 3 kilomeetri kaugusel alevikust. Maavanaema aga elas maal, sest tema kodu jäi samast alevikust veidi üle kümne kilomeetri kaugusele.

Küülikud on meil alati olnud. Esimesel maalekolimise suvel saime õdedega oma esimesed küülikud. Suures hooldamise hoos jätsime puuriukse lahti ning meie esimesed koerad Pitsu ja Potsu tegid küülikutega iseseisvalt tutvust. Lõpuni. Meie saime uued küülikud ning õppisime õppetunnist.

Tulevikus tuli küülikuid küll mitmel korral koduõues taga ajada, aga siis juba küülikupoegi, kes suutsid puurivõrest välja lupsata.

Koolitee sai käidud Pärnu-Jaagupi Keskkoolis ja Pärnu-Jaagupi Muusikakoolis. See tähendas pikki päevi. Juba alates esimesest klassist tulime tihti jala koju. See ei tähenda, et ma julgeksin praegu talvisel pimedal teel jalutada.

Usun, et mul on klassikalises mõttes õnnelik lapsepõlv. Ema oli meiega kodune, kuni noorim õdedest, minust umbes 5 aastat noorem Karin kooli läks. Nii on kodu minu jaoks mälestustes alati soe koht, kus meid oodatakse. Samas on kodu piisavalt suur, et kõigile jätkuks omaette olemise ruumi. Maaelu võlu on see, et kui toas ikkagi ise olema ei mahu, saab valida veel metsade, karjamaa, kivihunnikute ja muude selliste vabade pindade vahel.

Ülikoolihariduse sain Sisekaitseakadeemias, kus õppisin halduskorraldust. Enne selle lõpetamist veetsin aastakese lapsehoidjana USAs. Tagasi tulles lõpetasin kooli ning asusin tööle Siseministeeriumi üldosakonna kantseleisse.

Kui Ameerika periood välja arvata, siis käisin alati igal nädalavahetusel kodus. Viis päeva linnas oli minu jaoks maksimum. Tihti lasin aga reedestest loengutest jalga, et kiiremini maale tagasi jõuda. Lihtsalt norm sai täis!

Nädalavahetused maal jätkusid ka siis, kui Pärnus personalijuhina tööle hakkasin ning oma korteri ostsin. Õnneliku numbriga korter nr 77 oli esimene koht, mida peale lapsepõlvekodu veel Koduks kutsuma hakkasin.

Kooselu algus Herlendiga tõi kaasa lootuse uuesti linnast minema saada. Kuigi ma olin aastaid kinnisvara kuulutusi jälginud, ei olnud mul ühtset unistust, kuhu ja milline maakodu soetada. Pikalt käisid läbirääkimised ühe Libatses asuva objekti üle, millest tahtsime endale kodu ehitada. Ei läinud õnneks. Õnneks! Sellest poleks kodu saanud.

Mingil hetkel ilmus aga müügikuulutustesse Kuuse talu… Ja siit läks lugu edasi!

Laupäev 20. oktoober 2012

Tänaseks oleme Kuuse talus elanud aasta ja viis kuud ning just praegu algas meie talus uus ajastu!

Täna jõudis meie tallu sisemine rahu! Selle tõid kolm Kihnu maatõugu lammast, kes kirjanik-Kati juurest nüüd meile kolisid: Omariigitar, Ketter ja Aprill. Nendega koos jõudis arusaamine, et nii ongi hästi, nii peabki!

Eile tundsin, et olen jätkuvalt sama väsinud, nagu viimasel ajal kõik päevad ja ööd. Aga ometi olen kuidagi seletamatult õnnelik. Oma talus elatud peaaegu pooleteise aasta tulemusena on meil umbes 80 küülikut, koerad-kassid-kanad ja nüüd ka lambad! Täna tunnen, et nüüd on meil päris talu, sest meil on päris loomad.

Koerad-kassid-küülikud võivad ka linnakorteris olla, kuid lambaid sinna ei võta. Peale selle – või eelkõige! – on meil kolm last: peaaegu neljane Mathias, aasta ja kaheksa kuune Joosep ning kahe ja poole kuune Maria. Jälle kooslus, mida linnakorterisse ei mahutaks. Meie vähemalt ei suudaks. Nii me maale kolisimegi – laste ja loomade ja iseomaenese hingerahu pärast.

Eile sündis meie esimesel tõupuhtal flandria küülikul 11 poega, kelle eest ta vähemalt alguses väga hästi hoolitses. Septembris-oktoobris oleks pidanud meie umbes kahekümne viiel põhikarja emasel küülikul olema poegimislaine. Selle asemel oleme aga hommikuti tohutu koguse surnud poegi kokku korjanud. Eelmisel õhtul rõõmustad uue puurinurka kerkiva karvadest pesa üle. Ja järgmisel hommikul korjad külmad roosa-sinised vorstikesed puuride põrandailt kokku.

Poegimislaine on küll ära olnud, aga…

Sellega harjub. Või siis mitte. Enam päris nutma ei aja. Väsitab. Võtan seda kui looduslikku valikut. Surnud poegi kokku ei loe. Tegelikult on kahju ikka. Täna aga tekkis lootus: äkki on murtud ka see oodatud poegimislaine nulliring.

Küülikupoegade suremise põhjustele pole me veel päris jälile saanud. Küülikuema võib pojad laiali jätta väliste tegurite tõttu: kassid, koerad, rotid, vali müra. Samas võib seda põhjustada küülikuema mingi haigus või rahulolematus toiduga (vähene vitamiinide sisaldus). Ja mõni emane ongi selline, et ei hoolitse poegade eest ning seda ei saagi kuidagi muuta. Seda enam on praegu keeruline, et me ei saa täpselt aru, miks see juhtub.

Üldiselt arvatakse, et küülikupidamine on väga lihtne ning loomad vastupidavad. Tegelikkuses võivad küülikule saatuslikuks saada väga väiksed asjad. Näiteks väikse ehmatuse peale võib küülik ennast vastu puuri seina surnuks joosta. Või paaritamise käigus rabeledes jalaluu murda. Või hallitanud toidu söömisest kõhuhädad saada ning seejärel surra.

Nii tuleb küülikute, nagu teistegi loomade puhul, väga täpselt jälgida, mida neile sisse söödetakse, hoida puhtust farmis ning loomi pidevalt jälgida.

Samuti mõistsin täna, et lapsed on kogu aeg armsad. Ka siis, kui nad mõnikord kõik korraga teevad kõike nii, nagu minu arvates ei tohiks. Ka siis ma ei taha mitte mingil juhul ette kujutada, et neid ei ole. Nad on ikka tõesti parim töö, mille me Herlendiga oleme ära teinud. Õieti – mis on iga päev tegemisel.

Võin kinnitada, et esimese lapse sündimine perekonda oli kõige hullem. Iga järgmisega märkad lisandunud vastutust ja kohustusi vähem, sest elurütm on paigas. Loomulikult lisandub lapse sündides järgmine nõudmiste ja soovidega väike inimene, aga kui pere rütm on juba kord laste järgi paigas, siis ei lammuta uus inimene midagi. Ainult täiendab.

Esimene laps on see, kes lammutab lapsevanemate isiklikuiseka maailma. Iga järgnev laps on perelisa, kes on eeskätt oluline kaaslane oma eesootavatele õdedele-vendadele.

Mathias (2,5a) uurib minu käes olevat farmi väikseimat tõugu lõvilakka ja Herlendi süles olevat meie suurimat tõugu prantsuse pässi

(juuni 2011)

Praeguseks olen ka enda ja Herlendi suhte tasandil jõudnud pärast mitmeid ühiseid aastaid lõpuks arusaamale, et me tuleme erinevatest perekondadest. Ei kõla väga uudse ideena, aga noored perekonnad kulutavad ju tohutu energia, et teineteise ja armastatu senise elulooga kohaneda. Mingi aeg püütakse teise juures kõike muuta, seejärel proovitakse leida kuldne kesktee.

Aga äkki mõnel teemal seda kuldset keskteed polegi? Ja ühisosa leidmine on mõttetu ajaraiskamine. Pigem tuleks leida erinevused ning tunnistada, et need pole muudetavad. Ja siis selle teadmisega edasi elada. Nagu üks tuntud Eesti psühholoog ütleb: iga põlvkond saab olla vaid veidike parem kui eelmine, seega me ei saa teineteises läbi suguvõsa käivaid asju ühe põlvkonnaga lahendada. Küll aga saame kontrollida ning koos otsustada, mida oma lastele edasi anname.

Herlend on pärinud füüsilise töö ja raha tähtsustamise. Väga positiivne on see, et ta oskab praktiliselt kõike, mida ühe maja juures teha saab. Rääkimata autodest ja muust tehnikast. Negatiivne on see, et kui ei oska, ega ta ei tunnista, vaid pusib ka siis miskit valmis. Kõikeoskamine toob kaasa probleemi, et ühest mehest majas jääb alati väheks. Eriti kuna pidevalt tuleb ka lastega tegeleda. See on olulisem kui muud tööd. See on aga osa, mida Herlend on enda laste kõrvalt õppinud. Laste eelistamine töödele on küsimus, mis temas pidevalt sisekonflikte tekitab – ühelt poolt tahaks olla oma lastega koos, kuid elu- ja ajalugu on õpetanud muud. Tänu sellele, et lapsed kasvavad kiiresti, saavad nad aina enam koos tööd teha, nii et aeg toob lahenduse.

Mina olen pärinud perekonna tähtsustamise. Perekond on alati esmatähtis olnud. Kui kusagil käidi, siis koos perega. Sünnipäevi, jõule ja muid tähtpäevi tähistati koos lähisugulastega – vanavanemad, tädid-onud ja nende lapsed. Meie peres on ka alati palju tööd tehtud, eriti kuna seda oli vaja raha teenimiseks. Meil polnud kunagi üleliia raha, kuid alati oli kõige vajaliku jaoks. Vähemalt ei tundnud ma lapsena millestki puudust. Ja sellegi poolest mäletan tööst enam, et me olime teineteisel olemas. Isegi rasketel aegadel. Olime siis ja oleme ka nüüd.

Seega oleme Herlendiga pärit väga erinevatest perekondadest. Samade geenide kombinatsioonina sündinud lapsed on samuti väga erinevad. Poisid on üheskoos tõsised rahmeldised. Üksinda on Mathias aga rahulik ja uuriv. Tema võib pikalt omaette tegutseda ja “lugeda” või joonistada. Talle meeldib rahulikult olla ja nokitseda. Joosep seevastu on hulga aktiivsem ja temal käivad käed-jalad kogu aeg. Suu ka. Kui Mathias oskab hästi üksi aega veeta, siis Joosep vajab enda kõrvale teisi inimesi.

Füüsilistelt võimetelt on nad hästi arenenud, nii et pidevalt pean üllatusteks valmis olema, kuhu nad jälle ronida on suutnud või mida liigutada. Sellist asja ei ole, et “nad on ju nii väikesed, nad kindlasti ei suuda…” Meie poisid suudavad kõike, mida tahavad… ainult mõnikord on see suutmine neile endale ohtlik! Kõige rohkem vihastab mind see, kui kõrvalised inimesed tulevad ütlema, et ah, mis sa muretsed nende päast, nad ei saa-suuda-oska mingit “pahandust” teha. Pahandus on jutumärkides seetõttu, et ega lapsed ju ei teegi pahandust, nad lihtsalt uurivad elu. Miks ei usaldata minu teadmisi minu laste kohta? Miks ma pean tõestama, et ma ise tunnen siiski oma lapsi kõige paremini ja kõrvalistel inimestel pole mõtet mind laste võimete suhtes õpetada? Eriti meie laste võimeid alahinnates.

Pisikese Maria iseloomu kohta on praegu raske öelda muud, kui et ta on kõigist kõige rahulikum. Ei tea, kas see on tüdrukute ja poiste vahe? Tean, et igal juhul olin ma teda oodates ise rahulikum kui poisse oodates. Ei lasknud ennast välisest enam nii palju mõjutada, keskendusin endale ja lapsele.

Uhke ema oma kümnepäevase tütrekesega

(august 2012)

“Karvavärvilt” on Mathias ja Maria ühte karva – blondid sinisilmad ehk ississe. Joosep aga on minu suguvõsasse – tumedama pea ja nahaga. Ehk selline, kes suvel päikest ka võtab, mitte ei lähe lihtsalt punaseks. Sündides oli Joosep tumemustade juustega ning täitsa tõmmu. Kasvades läks temagi blondiks, kuid see pole see päris blond.

Tulevikule mõtlemine on ka osa igapäevastest tegemistest: millist kodutalu me endale tahame?

Elulaaditalu.

Mis see on?

Selle küsimuse vastus ise on juba pool teed soovitud talu rajamiseks.

Minu ettekujutuses on elulaaditalu omavahel hästi toimiv ja just selles ajas sobiv kooslus. Pole kindlat retsepti ega määratlust. Elulaaditalu on loomulik elu, kus ei aeta taga tehislikku kasumlikkust. Kui küülik saab tapaküpseks umbes 4 kuuga, siis nii see ka on, mitte ei pea igasuguste mürkide abil juhtuma 2 kuuga.

Elulaaditalu peaks pere ära toitma. Vähemalt poolenisti, nii et piisaks vaid ühe inimese väljaspool kodu tööl käimisest. Ja see ei tähenda, et see üks inimene peaks väljaspool kodu nii palju teenima, et talu ülevalpidamisele peale maksta.

Samas ei tähenda äraelamine ka seda, et elulaaditalu peaks suurt kasumit tootma. Lihtsalt talupidamine ise peaks aitama eluviisi hoida odava, välismaailmast võimalikult sõltumatuna ehk võimalikult paljud tooted peaksid tulema oma talust.

Kui rahateemast välja tulla, siis elulaaditalu puhul on olulisim, et seal elatakse maaelu! Ei mõelda, mis on kasumlik-kahjulik, millised on populaarsed tegemised ja voolud, vaid elatakse koos kulgedes, nii et igaüks teeb seda, mida ta oskab.

Kui siia kuhjata veel loomi/linde ning üritada ka lillede/taimedega tegeleda, siis kas ja kui palju peaks jõudma palgatööl käia? Kas ainult looma-, linnu- või taimekasvatusega elatab kogu pere ära? Eriti arvestades meie puuduvaid kogemusi.

Viimased aastad olen lapsepuhkusel olnud ja saanud pidevat vanemahüvitist, sest poiste vanusevahe on 2 aastat ja 2 kuud ning tütar sündis nooremast pojast poolteist aastat hiljem. Kuna peale esimese lapsehoolduspuhkuse lõppemist mind eelmisest töökohast koondati, siis tuleb pidevalt mõelda ka sellele, millised on kolme väikese lapsega ema võimalused tänapäevasel tööturul? Kuigi tänu Mariale jätkub vanemahüvitist veel tükiks ajaks, tuleb tulevikule mõelda kõigi igapäevaste tegemiste käigus, iga otsuse tegemisel või plaani koostamisel, sest aeg läheb kiiresti ja uus töökoht peab valmis olema enne vanemahüvitise lõppemist.
1 2 3 4 5 6 7 8 >>