А Б В Г Д Е Ж З И Й К Л М Н О П Р С Т У Ф Х Ц Ч Ш Щ Э Ю Я Ё
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Выберите необходимое действие:
Меню
Свернуть
Скачать книгу Lõpupidu

Lõpupidu

Автор:
Язык: Эстонский
Год издания: 2019 год
1 2 3 >>

Читать онлайн «Lõpupidu»

      Lõpupidu
Heli Künnapas

206 lk Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid - pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata. Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu" oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja" auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu".

Kujundaja: Liis Karu

Toimetaja: Laura Nirgi Tagakaane foto: Triin Künnapas Heli Kirjastus OÜ, 2018 www.helikirjastus.ee ISBN 978-9949-7252-3-6 ISBN 978-9949-7252-4-3 (epub)

1.

Lõpupidu

„Aeg on käes minna teele,

siin tehtud kõik, mis teha sai,

kuid meeles pea, kust kõik algas

ja ühel päeval tule ikka tagasi …”

Koolikoori lauljate võrratud hääled täidavad kogu saali ning koolilõpetajad, õpetajad, sugulased ja muud külalised kuulavad lummatult.

Raili laseb pilgu üle saalisistujate nägude – õndsalt naeratavad uhked vanemad ja vanavanemad oma võsukese suurpäeva nautimas; saali tagumises osas igavlevad kaugemad sugulased, kes ei mahtunud istuma, kellel on palav ja kes tahaksid, et üritus juba kiiremini lõppeks; õnnelikud väikesed lapsed, kellel lastakse ringi joosta; vähem õnnelikud veidi suuremad lapsed, kes peavad koos vanematega viisakalt istuma, sest nad on juba nii vanad küll, et kombekalt käituda.

Raili vaatab enda kõrval istuvaid kaaslõpetajaid, kes kõik on tundmatuseni muutunud. Tüdrukutel on uhked juuksurisoengud ja võrratud kleidid, poistel valged või mustad ülikonnad. Kuna päev on päikeseline ja kuum, on kõigil palav, kuid uhkus tehtud töö üle ning teadmine, et see on viimane pingutus, aitab ka kohutava palavuse üle elada.

Jah, seal nad kõik istuvad, oodates elutähtsat paberit – gümnaasiumi lõputunnistust! Paberit, mille nimel on kaksteist pikka aastat tööd tehtud. Paberit, mis avab uksed ning millel seisvad numbrid määravad ära iga lõpetaja valikuvõimalused tulevikuks – halvemate hinnete puhul piiratum ning heade puhul laiem. Vähemalt teooria järgi.

Kõik kõnepidajad rõhutavad järjest, kuidas nüüd on lapsepõlv läbi ja pärast lõpupidu algab päris elu. Elu, mille nimel on siiani vaeva nähtud ja igasugused raskused ületatud. Raili ei saa aru, kas need tähtsad inimesed, kes koolilõpetajatele kõnet pidama lasti, tahavad kõik selgeks teha, et siiani need laval istuvad noored ei elanudki? Et senised aastad on nende jaoks vaid üks mäng olnud? Kõigi kolmekümne kuue lõpetaja jaoks algab alles nüüd elu, kus tuleb osata enda eest seista, ise otsuseid teha ja tulemuste eest vastutada?

Raili vaatab tühjal pilgul direktorit, kes rääkis vist samu asju, mida kõnelejad enne teda. Raili pole päris kindel, sest ta ei kuula.

Elu algab siit … Äkki ongi neil õpetlikke sõnu jaganud inimestel õigus, sest mida Raili-sugune noor inimene ikka elust teab? Kui teaks, siis elaks ta seda ju õigesti. Kui Raili oskaks elada, siis oleks Tema ju ka veel siin. Ta istuks koos teistega, saaks elutähtsa paberi, mis tunnistaks Ta harituks, ning kuulaks kõnesid sellest, kuidas Ta elu algab nüüd, sellest hetkest. Aga Teda pole siin ega tule ka. Tema elu ei alga ega jätku. Ta ei tule kunagi tagasi. Tema jaoks on tehtud kõik, mis Ta teha sai …

2.

Hoidke teineteist!

„Kikerikii!” karjus kukk Raili telefonis. Tüdruk lükkas mobiiltelefoni äratuse kinni ja piilus poolkinniste laugude vahelt kella. See näitas kaheksa. Järelikult polnud võimalik rohkem teist külge keerata ja tuli üles tõusta.

Viimane esimene september gümnaasiumis. Raili ei saanud veel aru, kas see tegi ta kurvaks või oli see hoopis rõõmustav märk eesootavast pääsemisest. Veel üks aasta selles nõmedas kolkaküla koolis ning ongi vabadus käes. Praegustest sõpradest on muidugi kahju, sest ei tea ju, kas keegi neist tulevikus samasse kooli satub, aga lõpuks ometi saab ta siis minema kolida. Minna mõnda suuremasse linna või isegi välismaale. Pärast gümnaasiumi lõpetamist on kõik uksed avatud ja kõik võimalik.

„Näe, kes sealt tuleb,” hüüdis isa rõõmsalt, kui Raili köögiuksele jõudis. „Meie abiturient! Kuidas siis tunne ka on?”

„Ee ... pole veel nagu aru saanud,” ühmas Raili vastu ning asus sööma.

„Eks sa vaata ja uuri siis täna, et mida koolis vaja on. Me võime pärast mu tööpäeva lõppu poodi minna ja kõik asjad ära osta,” ütles ema.

„Ema,” vastas Raili tüdinult, „ma olen seitsmeteistkümneaastane! Juba ammu suudan endale ise kõik vajalikud asjad ära osta. Pealegi ma ei usu, et täna üldse midagi täpsemalt selgub. Eks iga õpetaja räägib oma esimeses tunnis, mida seal vaja läheb. Seega ostunimekiri on ehk alles nädala lõpuks selgem.”

„Oeh,” ohkas isa, „ma kipun ikka unustama, et oled juba suur tüdruk. Alles see oli, kui sa läksid esimesse klassi.”

„Usu mind, aastad ei lähe siin kolkakülas piisavalt kiiresti. Loodetavasti viimane aasta vähemalt erineb veidigi eelmistest, kuigi ma kahtlen selles sügavalt. Ja siis ... ja siis ...” jäi Raili mõttesse.

„Noh, ja siis?” küsis isa. „Mis siis edasi saab, kui sa kooli ära lõpetad?”

„Hmm,” vastas tüdruk nõutult. „Ega ma tegelikult ei teagi. Aga ärge muretsege, küll ma viimase aasta jooksul selle välja mõtlen,” lausus ta rõõmsalt naeratades, tõusis laua äärest püsti ning läks köögist välja.

Tüdruk haaras ukse kõrvalt laualt koolipäeviku ja pastaka ning kontrollis veel kord peeglist, kas riided, soeng ja meik on korras. Raili pidas ennast pigem sportlikuks tüdrukuks ja tavaliselt ei viitsinud ta välimusele kuigi suurt rõhku panna. Pikad pruunid juuksed olid tal enamasti mugavalt hobusesabasse seotud. Kellegi teise pärast polnud siin pingutada ja enda heaolu mõttes valis ta riietuse puhul alati selle, mis oli mugavam.

„Ma siis lähen!” hüüdis ta vanematele, kes ikka veel köögis askeldasid, ning lippas uksest välja.

Raili astus tänavale, mida mööda oli ta käinud alates sellest ajast, kui käia oskas. Selle seitsmeteistkümne eluaastaga oli ta Oodverest nii tüdinud. See oli jube kolkaküla, kus kõik tundsid kõiki, kõigil oli kõigi kohta midagi halba öelda, seal ei toimunud mitte midagi ja kui mõni üritus toimuski, siis – kõik tundsid kõiki ja mitte midagi huvitavat ei juhtunud.

Paljud Oodvere noored olid ennast käest ära lasknud, sest tundus, nagu polekski mõtet kellegi ega millegi nimel pingutada. Raili aga polnud endale logelemiseks aega andnud. Esimeses klassis läks ta muusikakooli klaverit õppima ning järgmised seitse aastat olid suurel määral pühendatud vaid koolile ja muusikaõpingutele. See tasus ennast ära, sest muusikakooli lõpetas tüdruk klassi parimana. Nüüd aga istus ta klaveri taha vaid siis, kui oli endast tõeliselt väljas. Pillimäng oli hea võimalus oma emotsioone välja elada ja maha rahuneda.

Seejärel liitus Raili kooli korvpallivõistkonnaga ning nüüd olidki korvpall ja kool tema elus ainsad olulised asjad. Mõne kossutüdrukuga oli vahetevahel jagelemist, sest enamik nendest oli mänginud juba algklassidest saati, kuid Raili liitus naiskonnaga alles kaheksandas klassis. Kuna ta pingutas palju, nagu iga oma tegemise puhul, ja arenes kiiresti, siis oli ta võistlustel päris palju mänguaega saanud. Mõni aga arvas, et see on ebaaus, kuna teised olid kauem mänginud. Maret oli üks nendest, kes selliste märkustega aeg-ajalt lagedale tuli. Enamasti suhtleski Raili kossutiimi tüdrukutega, kuna treeningute, võistluste ja treeninglaagrite pärast pidid nad niikuinii palju koos olema, seega ülejäänud aeg tuli koolile pühendada.

Õppimist võttis Raili tõsiselt. Jah, enamik pähetuubitavast materjalist näis olevat mõttetu ja tundus, et mõni õpetaja ei tea vist ise ka, mida räägib. Samas oli ta küllalt näinud vanemate klasside ülbitsejaid, kes kuulutasid, et kool on nõme ja nemad tahavad vaid sellest kolkakülast minema saada. Lõpuks aga jäi kool sellise ülbitsemise peale lõpetamata või sai lõpetatud halbade hinnetega ja kokkuvõttes tähendas see eluaegset Oodveres kükitamist. Mõni saab varakult lapsed, keda ei suuda üleval pidada, mõne jaoks muutub pudelitõstmine igapäevaseks lemmiktegevuseks, otsitakse vähetasustatud juhutöid ...

Raili ei olnud valmis sellega riskima! Parem praegu koolile ja õpingutele piisavalt tähelepanu pöörata, et saaks pärast lõpetamist lõpuks ometi kuhugi normaalsesse kohta elama kolida ja päris elu elama hakata!

Kuna Raili elas koolile lähedal, siis läks ta sinna alati jala. Tegelikult oli Oodvere nii väike, et kõik läksid kooli jalgsi. Vaid need, kes elasid alevist väljas, pidid kasutama kas bussi või laskma vanematel ennast autoga ära tuua.

„Viimane aasta, viimane aasta,” korrutas Raili kooli poole jalutades. Tema ees ja taga liikus veel hulk õpilasi ja õpetajaid, kellel kõigil oli sama suund. Raili teretas viisakalt õpetajaid, kes sama teed pidi kooli suundusid. Mõni neist oli Oodvere gümnaasiumis õpetanud juba viiskümmend aastat. Sellest Raili aru ei saanud. Tema oli vaid seitseteist aastat siin elanud ja juba hulluks minemas. Kuidas oli võimalik siin elada üle viiekümne aasta ning ikka sama tööd teha?

Raili pööras Kalmistu-nimeliselt peatänavalt Kooli tänavale ning kastanite tagant ilmuski nähtavale suur valge kivimaja.

„Oeh, sina pole ka sugugi muutunud,” rääkis tüdruk mõttes koolimajaga. „Ikka sama vana valge maja.”

Kuigi väike muudatus võrreldes viimaste kuudega oli küll. Nimelt oli Raili ka suvel tihti koolimajast mööda käinud ning siis oli majas täielik vaikus. Nüüd aga kõõlusid akendel õpilased, maja ees jalgrattahoidjas seisid jalgrattad ning autoparklas ilutsesid õpetajate ning mõnede vanemate õpilaste autod.

Raili leidis ilma vaevata üles teisel korrusel asuva ruumi, kus nende klass viimased kaks aastat oli asunud. Kuna nende klassijuhataja oli inglise keele õpetaja, siis olid klassiseintel plakatid inglise keele ebakorrapäraste tegusõnade pööramise kohta ja seinakappides inglise keele õpikud.

Raili sõbrannad Maret ja Kiku, kellega käidi korvpallitrennis, olid juba kohal. Treener oli neile juuliks ja augusti alguseks puhkuse andnud, kuid paar nädalat tagasi hakkasid tüdrukud uuesti jooksmas käima ning eelmisel päeval oli olnud esimene trenn, kus uuesti ka palli mängiti.

Raili maandus aknapoolse rea viimasesse pinki oma kohale Kiku kõrvale. Tüdruk jõudis kohale täpselt sel hetkel, kui kell tundi helises.

Kiku oli Raili pinginaaber ja sõbranna juba algklassidest alates. Pärast põhikooli lõppu ta küll kuulutas, et laseb siit kolkakülast jalga ning läks linna kooli, kuid aasta pärast tuli ta tagasi ning üheteistkümnendas klassis said neist uuesti pinginaabrid. Kiku sõnade järgi ei olnud linnas õpetajad sugugi parema tasemega ning ta pettus selles koolis. Külajutud aga rääkisid, et ta ei saanud lihtsalt hakkama ning ei suutnud õppematerjali vajaliku kiirusega läbida. Eriline kuldaju polnud ta kunagi olnud, pigem kuulus tulemuste poolest klassi keskmiste hulka.

Kiku elas koos emaga ning viimane töötas päris palju, et neid mõlemat ära elatada. Mõnikord tundus Railile, et see tüdruk on kohutavalt hellitatud ja harjunud kõigest iseenda soovidega arvestama ning ei suuda näha teisi inimesi enda ümber. Samas oli aru saada, et Kiku pole sellise elustiiliga päris rahul ning seetõttu pingutas kõvasti nii koolis kui ka kossuplatsil, et endale veidi helgemat tulevikku kindlustada.

„Kas te saate aru, see on täiesti ebanormaalne,” alustas Raili ees istuv Maret ennast ümber keerates, et jätkata eelmisel päeval pooleli jäänud vingumist, „alles oli juunikuu ja alles me saime siit vabaks ja hakkab jälle pihta.”

„Vean kihla,” vastas Kiku, „et esimese asjana peame hakkama kõik aru andma, et mida me suvel tegime, kus käisime ... Täpselt nagu kõik eelmised aastad. Meid koheldakse ikka nii, nagu me polekski vahepeal vanemaks ja targemaks saanud.”

„Ah, mis te vingute,” ütles Raili muiates, „lohutage ennast hoopis sellega, et see on viimane aasta siin koolis piinelda. Minu arvates on hulga olulisem see, et sel aastal tuleb korvpallivõistlustel kõvasti vaeva näha, et ülikooli ajaks korralik põhi alla saada. Äkki saab järgmisel aastal mõne ülikooli võistkonda mängima minna.”

„Seda nüüd küll,” nõustus Maret. „Praegu on jah viimane aeg ... Treener lubaski järgmises trennis meile võistluste ajakavad kätte anda ...”

Maretiga oli Raili samuti algklassidest alates ühes klassis käinud. Kuna Maretil oli kaks vanemat venda, siis oli ta harjunud pidevalt enda eest võitlema. Mõnikord tuli see kasuks, aga pidevalt enda tõestamine, tähelepanu otsimine ning teistest ette trügimine oli vahel teiste jaoks ka väsitav. Nagu Railil, polnud ka Maretil õppimisega probleeme ning hinnete pärast polnud tal kunagi võistlustele minemata jäänud.

Korraga Maret vaikis ning jäi ainiti ukse poole vaatama. Kui teised oma pilgud samas suunas pöörasid, nägid nad uksest sisenemas klassijuhataja Nailbergi ning koos temaga ühte võõrast atleetliku välimusega noormeest.

„Kas see koht on vaba?” küsis klassijuhataja seinapoolses reas istuva Ranerti käest ning saades jaatava vastuse, palus võõral poisil tema kõrvale istuda.

Kell oli juba helisenud, seega hakkas klassijuhataja tunniga kohe pihta. Kuna kõik, eriti tüdrukud, jäid huviga uut poissi piidlema, ununes viisakas tunnialustamine ehk püstitõusmine kõigil täiesti ära.

„Alustame tunniga!” kordas õpetaja kõrgendatud häälega ja alles siis said tüdrukud aru, et õpetaja on seda vist juba korra öelnud.

Selle peale hakkasid õpilased ükshaaval püsti tõusma ning nügisid ka neid, kes veel aru ei saanud, et nende järele oodatakse.

„Palun istuge,” ütles klassijuhataja, kui kõik olid lõpuks püsti tõusnud. „Mul on hea meel teid kõiki jälle näha. Suvi on teile positiivselt mõjunud. Teie silmist võib lugeda, et ootasite uut kooliaastat põnevusega,” ütles klassijuhataja, ise vaikselt muiates. Ootuspäraselt tekitas see lause õpilaste seas irooniliselt toriseva mühina.

Areta Nailberg oli Raili klassijuhataja olnud viiendast klassist alates. Ta oli üle kooli tuntud kui väga karm õpetaja, kuid oma klassi ta hoidis. Loomulikult ei jäänud ka oma klassil kurjad sõnad kuulmata, kui selleks põhjust oli. Klassijuhataja õpetatav aine oli inglise keel ning nendeks tundideks oli kõigil alati õpitud. Või no vähemalt rohkem õpitud kui kõigiks ülejäänud aineteks.

„Eelmise õppeaasta lõpus oli mõnel meie klassi õpilasel probleeme hinnetega. Mul on hea meel, et praeguseks on need suvetöödega lahendatud ning viimast õppeaastat alustame jälle kõik koos,” jätkas klassijuhataja. „Te käite nüüd kaheteistkümnendas klassis ning seega istute viimast aastat selle maja koolipingis. Umbes üheksa kuu pärast olete igaüks läinud oma teed ning seda, millised need teed olema saavad, ei oska keegi meist hetkel isegi mitte arvata.”

Õpilased kuulasid klassijuhatajat vaikides ja mõtlikult. Proua Nailbergil oli suurepärane võime pidada sütitavaid kõnesid, mis õpilastele hinge läksid. Ta oli küll karm ja ootas alati, et kõik oleks tehtud nii, nagu sai kokku lepitud, kuid samas tegemata kodutööde puhul või muude möödalaskmiste pärast ei kuulnud keegi teda kunagi karjumas. Pigem oli karistuseks mõni järjekordne kõne, millega õpetaja tegi õpilasele väga hästi selgeks, miks tema tegu vale oli ning pani õpilase ennast hoopis süüdi tundma. See ei tähendanud muidugi, et see võte oleks aidanud tal õpilastest ingleid luua, kuid proua Nailberg oli üks vähestest õpetajatest, kelle arvamusega arvestati ning mõneks ajaks oli igast karistusest kasu.
1 2 3 >>
Новинки
Свернуть
Популярные книги
Свернуть