А Б В Г Д Е Ж З И Й К Л М Н О П Р С Т У Ф Х Ц Ч Ш Щ Э Ю Я Ё
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Выберите необходимое действие:
Меню
Свернуть
Скачать книгу Hirmus Henry saab ruttu rikkaks

Hirmus Henry saab ruttu rikkaks

Автор:
Язык: Эстонский
Год издания: 2017 год
1

Читать онлайн «Hirmus Henry saab ruttu rikkaks»

      Hirmus Henry saab ruttu rikkaks
Francesca Simon

Selles raamatus lahkub üks hästi tuntud Henry oma kodunt, võtab osa vihatud spordipäevast, korraldab kasutute asjade väljamüügi, ja nii mõndagi veel… Ja muidugi on tagajärjed võrdlemisi hirmsad.

Francesca Simon

Hirmus Henry saab ruttu rikkaks

1

HIRMUS HENRY JOOKSEB ÄRA

Hirmsal Henryl ei olnud hea päev. Tema noorem vend Perfektne Peter oli võrkkiige esimesena ära krabanud ega tulnud sealt ära. Siis käskis ema tal oma toa ära koristada – just siis, kui ta vaatas telekast oma lemmikmultikat. Ja nüüd karjus isa tema peale.

„Mida see kiri peab tähendama, Henry?“ kisas isa.

„Mis kiri?“ nähvas Henry. Tal oli villand sellest, et tema kallal näägutati.

„Sa tead väga hästi, mis kiri!“ ütles ema. „Kiri Preili Sõjakirvelt. Kolmas sellel nädalal.“

Ah see kiri.

Henry kortsutas kulmu.

„Mis mina sinna teha saan, kui mul tuleb röhitsus?“

„Aga kõik need lapsed, kellele sa haiget tegid?“ küsis isa.

„Ma ei puutunudki õieti Williamit. Linda jäi mulle ette ja Paul ja Mihkel segasid mind,“ ütles Henry. Järjekordne suur kära mitte millestki.

„Selge,“ ütles isa. „Ma olen sinus väga pettunud. Jääd nädalaks telekast, koomiksitest ja maiustustest ilma.“

„NÄDALAKS!“ kisendas Henry. „Selle eest, et kedagi natuke patsutasid? See pole aus!“

„Aga minu kiri?“ küsis Peter.

Isa säras näost. „Vähemalt üks laps siin perekonnas oskab käituda.“

Peter naeratas tagasihoidlikult.

„Sa peaksid tõesti rohkem teiste inimeste peale mõtlema, Henry,“ ütles Peter. „Siis võib-olla kunagi kantakse ka sind Kullatükkide raamatusse.“

Hirmus Henry lõrises ja sööstis Peteri poole. Ta oli ürglima, mis nõrgus üle lõksujäänud putuka.

„Uijääää!“ huilgas Peter.

„Jäta järele, Henry!“ karjus ema. „Mine otseteed oma tuppa. KOHE!“

Hirmus Henry läks jalgu trampides üles oma tuppa ja lajatas ukse kinni.

„Nüüd aitab!“ kisendas Henry. „Siin perekonnas ei armasta mind keegi, nii et ma lähen ära!“

Ta veel näitab oma jubedatele vanematele. Ta põgeneb ära džunglisse. Ta hakkab võitlema lõgismadudega, teeb krokodillidele säru ja sõuab üksinda mööda piraajadest kubisevaid jõgesid ning raiub endale teed läbi väätide. Ja ta ei tule enam kunagi tagasi. Küll nad siis kahetsevad. Paras neile, kui nad temaga nii vastikult käitusid.

Ta nägi neid oma vaimusilmas. Oleks me ainult Henry vastu kenamad olnud, nutab isa. Jah, nii armas poiss, nuuksub ema. Miks, oh miks me küll temaga nii julmalt käitusime? Tuleks Henry ainult tagasi, võiks ta kasvõi kogu aeg võrkkiiges olla, pilliks Peter. Miks ma nii isekas olin?

Kahju küll, mõtles Henry oma kohvrit voodi alt välja tirides, et mina pole siin ega näe, kuidas nad kõik halavad ja hambaid kiristavad.

Sedasi, mõtles ta. Ma pakin kaasa ainult asjad, mida ma tõeliselt vajan. „Vintske ja visa“ oli džungliuurija Heeros Henry deviis.

Henry silmitses oma tuba. Milleta ta elada ei suuda?

Ta ei võinud maha jätta oma Ilge Möltsi karpi ja Kongijoogi komplekti. Kotti rändasid nii karp kui ka komplekt. Tema Superprits 2000 veepüss kulus metsikus looduses kindlasti marjaks ära. Ja loomulikult hulk mänge selleks puhuks, kui ta pantritega võitlemisest tüdineb.

Koomiksid? Henry jäi mõtlema … igatahes. Ta toppis neid suure pinu oma kotti. Paar pakki krõpse ja pisut maiustusi poleks ka paha. Ja päevasäralima karp. Henry ei tahtnud sugugi, et Peter oma kleepuvad näpud tema kalli lima külge ajaks. Kaisukas? Ei! Seal, kuhu tema teel oli, polnud kaisukast mingit tolku.

Suurepärane, mõtles Henry. Siis pani ta pungil kohvri kinni. Kaas ei sulgunud. Väga vastumeelselt võttis Henry välja ühe koomiksi ja oma jalgpalli. Nii, mõtles ta. Koidikul asub ta teele. Ja küll nad siis kahetsevad.

Siuts-siuts.

Džungliuurija Heeros Henry avas silmad ja kargas voodist välja. Varahommikused linnud siutsusid. Oli aeg minna. Ta tõmbas oma džunglivarustuse selga ja lipsas siis Peteri tuppa. Ta hiilis Peteri voodi juurde ja näpistas teda.

„Mi-mi…“ pobises Peter.

„Ole vait ja kuula,“ sosistas Henry ägedalt. „Ma jooksen kodunt ära. Kui sa kellelegi ütled, et ma ära läksin, siis kahetsed. Tegelikult siis sa sured.“

„Ei ütle,“ viiksatas Peter.

„Tore,“ ütles Henry. „Ja vaata, et sa minu toas ühtegi asja ei puutu.“

Hirmus Henry hiilis trepist alla.

PÕMM! PÕNTS! PÕMM! PÕNTS!

Tema kohver tümpsus tema järel. Henry tardus paigale. Kuid ema ja isa toast ei kostnud ainsatki heli.

Lõpuks jõudis Henry õnnelikult trepist alla. Ta avas vaikselt tagaukse ja lipsas udusesse aeda.
Конец ознакомительного фрагмента
Купить и скачать всю книгу
1