А Б В Г Д Е Ж З И Й К Л М Н О П Р С Т У Ф Х Ц Ч Ш Щ Э Ю Я Ё
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Выберите необходимое действие:
Меню
Свернуть
Скачать книгу Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused

Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused

Язык: Эстонский
Год издания: 2016 год
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 15 >>

Читать онлайн «Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused»

      Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused
Edvard Radzinsky

Jossif Stalinist jutustava romaani „Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused“ aluseks on kirjanikule saadetud anonüümne päevikulaadne käsikiri, kus Koba ehk Jossif Stalini elulugu esitatakse ühe tema lähima kaasvõitleja suu läbi. Too kaaslane on olnud Stalini kõrval alates Stalini lapsepõlvest kuni suure juhi viimaste elupäevadeni. Kolmest osast ‒ „Jossif Stalin. Mälestused minu sõbrast Kobast“, „Jumalate hukkumine“ ja „Viimane mõistatus“ – koosnev teos elustab meie mälus Nõukogude Liidu nimelise riigi, aitab mõista tolle režiimi olemust ning avab selle kõige salapärasema ja kohutavama tegelase Jossif Stalini kuju. Ajaloolase haridusega Edvard Radzinski (snd 1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf. Mitmed tema kirjutatud Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitiliste murrangute keskmes asunud juhtfiguuride biograafiad on Eesti lugejale hästi teada. Kirjastuses Varrak on Margus Leemetsa tõlkes ilmunud tema raamatud „Stalin“ (e.k 2000), „Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“ (e.k 2001), „Rasputin: elu ja surm“ (e.k 2002), „Napoleon: elu pärast surma“ (e.k 2003) ja „Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“ (e.k 2005). Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena, mis annab võimaluse esitada tegelikkuse ilmestamiseks ka põnevaid ja kujutlusvõimet toitvaid hüpoteese.

Edvard Radzinsky

Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused

Selle käsikirja sain ma Pariisis 1976. aastal.

Ma elasin siis väikeses võõrastemajas „Delavigne” Ladina kvartalis. Olin tulnud oma näidendi esietendusele ja enne selle algust andsin intervjuu Pariisi ajalehele. Järgmisel päeval ulatas portjee mulle tüseda ümbriku… Selles oli masinakirjas venekeelne käsikiri ja ebaühtlase käekirjaga käsitsi kirjutatud kiri.

„Kaasmaalane!

Lugesin teie intervjuud „Monde’is”. Sain teada, et te otsustasite (täpsemalt öeldes võtsite julguse) kirjutada „esimese bolševistliku tsaari Jossif Stalini” biograafia. Nii nimetasite te minu kallist sõpra Kobat.

Ma olen vana. Ma kustun kiiresti, elupäevi maa peal on mul vähe jäänud. Ja kõik, mis ma olen aastakümnete… milliste aastakümnete!.. jooksul kirja pannud, kaob võõras linnas lihtsalt ära. Ma otsustasin kiirustada… ma pean kiirustama… Ma annan käsikirja teile. Ma olen seda kirjutanud siis ja ka siin. Siis, riigis nimega NSV Liit, kirjutasin ma üksikasjalikult ja pean tunnistama, et ilukõneliselt. (Nagu paljud revolutsiooniaastatel, nii ka mina lustisin kirjandust, kavatsesin koguni romaani kirjutada. Seepärast valisin ka kirjandusliku elukoha – ma elan siin, Ladina kvartalis, kus mind, vana revolutsionääri, ümbritsevad mulle lähedased kallid varjud. Minu maja poole vaatavad revolutsiooni isa Camille Desmoulins’i korteri aknad. Ka giljotiini isa sakslane Schmidt elas siin lähedal. Paari sammu kaugusel siit kirjutas Beaumarchais oma Figaro… Tema jultunud naljade üle, mis kiskusid paljaks aristokraadid, lagistasid naerda needsamad aristokraadid. Ja peagi saatsid samasugused Figarod giljotiinile kogu selle lõbutseva tõprakarja. Pidage meeles: kõige ohtlikumad ideed sünnivad maailma lustlikul tantsusammul. Nad sünnivad sageli maailma meie kalli Gruusia lesginka saatel.)

Ma lõpetasin oma märkmete kirjutamise siin, välismaal, ja kahjuks lühidalt. Käsi väriseb (Parkinson). Väriseb jõuetu käsi, mis oli nii osav tapma.

Ma ei looda, et need minu märkmed aitavad teil mõista „meie Kobat”, nagu hüüdsime seltsimees Stalinit meie, tema vanad ja ustavad sõbrad. Kas on võimalik mõista niisugust inimest? Ja oli ta üldse inimene?

Kuid aitavad mõista Koba surma. Selle kohta on kirjutatud palju igasugust jama. Koba vihkas Trotskit, kuid hindas tema mõtteid. Trotskile kuuluvad sõnad, mida Koba tähistas kolme hüüumärgiga: „Me lahkume, kuid lööme hüvastijätuks ukse nii kõvasti kinni, et maailm võpatab…” Need sõnad käivad otseselt Koba elu kohta ja veelgi rohkem tema surma kohta.

Oma intervjuus te ütlesite, et tahate rääkida Koba ihukaitsjatega, kes olid tema juures suvilas sel ööl. Tol saatuslikul ööl, kui kõik see juhtus! Tühi töö! Nad ei tea midagi. Praegu elavatest inimestest tean ainult mina, tema lohutamatu sõber Fudži, kes ei lakka temale mõtlemast.

Koba on endiselt Fudži kõrval. Sellised nagu Koba ei lahku. Nad kaovad vaid ajutiselt ajaloo varju. Ja uskuge: Peremees, nagu nimetas õigustatult maa „meie Kobat”, naaseb oma Impeeriumisse. Muuseas, kõike seda ütles ette ta ise, minu unustamatu sõber Koba. Minu neetud vaenlane Koba. Ta tuleb öösiti sageli minu juurde, niipea kui ma uinun. Ma tunnen tema lõhna – generalissimuse võidunud vormikuue vanainimese higi lõhna.”

Allkirja ei olnud. Edasi järgnes käsikiri.

Toon selle ära ilma vähimategi muudatusteta koos epigraafidega, mis olid omaette leheküljel.

ESIMENE RAAMAT

Jossif Stalin

Mälestused minu sõbrast Kobast

„Alates 1917. aastast sai Venemaa ajaloost bolševike partei ajalugu. Kõigest kümme aastat hiljem sai Venemaa ajaloost Stalini biograafia.”

„Pärast tema surma oli palju kuulujutte tema teisikutest. Mingeid teisikuid tal ei olnud. Kuid põhjus kuulujuttudeks oli.”

Must foto[1 - Jaotus peatükkideks, peatükkide pealkirjad ja kursiivid on minult. (E. R.)]

Meil oli ühine foto. Sellel olid Koba, mina ja meie sõbrad: Aljoša Svanidze, Avel Jenukidze, Kamo Ter-Petrosjan, Nestor Lakoba, vennad Sergo ja Papulia Ordžonikidze… Me seisame, käed üksteise õlgadel. Seisame ühes viirus, grusiinidest sõbrad enne uljast tantsu.

Kui ta hakkas meid hävitama, ei peitnud ta fotot laualaekasse. Ta ainult kattis korralikult musta värviga need, kelle ta oli saatnud laagrisse või (sagedamini) hauda. Lõpuks jäi ta fotole üksinda. Ta seisis, käed kadunud sõprade nähtamatutel õlgadel.

Ümberringi mustendas, selle taga peitusime meie.

Miks jättis ta foto lauale? Seda tean ainult mina. Sest ainult mina tundsin tõelist Kobat. Revolutsiooni pantrit. Revolutsiooni mõrtsukat. Tundsin paremini, kui ta ise ennast tundis. Seepärast olen ma ka elus – ainsana tema sõpradest.

Kuid teid huvitab Koba lõpp. Kohutav ja närune nagu peaaegu kõik saladused.

Ma olen väsinud tema surma kaitsmast. Ma ei ole ju lihtsalt vana. Ma olen uskumatult vana, kuid elan siiski veel. Mõnikord näib mulle, et see on tema, Koba, kes hoiab mind siin, et ma räägiksin ära… Muidu ta mul minna ei lase. Ta käsutab mind ka sealt.

Minu lahkumine

Ma lendasin NSV Liidust ära 4. märtsil 1953. aastal. Sel päeval kell kuus hommikul kuulis kogu riik diktor Levitani häält, mis meie teadvuses seostus Koba suurejoonelise kujuga. Pidulik kaunikõlaline hääl teatas esimest korda tema haigusest. Ajalehed külvati üle kirjadega kogu maalt. Inimesed pakkusid oma verd, oma elu, et ainult ta päästa. Meditsiiniakadeemia pidas istungit – töötati välja tema ravimise taktikat.

Minul polnud põhjust kõike seda kuulata. Kolm päeva enne seda, ööl vastu 1. märtsi, ma teadsin juba, et Koba elu on lõppenud… Ja et seal, Lähisuvilas, lamab surev, abitu keha…

Aga mina jäin ellu. Elus eesel, allaheitlik koormaloom, kes on parem surnud lõvist. Seda on korratud miljoneid kordi, et lohutada meid, viletsaid eesleid. Kuid ma olin siiski olnud kõrgustes, kuhu pääsevad vaid taevaelanikud. Tänu Kobale. Minu neetud vaenlasele Kobale. Minu hellale sõbrale Kobale.

Niisiis, 4. märtsil istusin ma lennukisse, mis läks Rooma. Ma ei tohtinud viivitada. Ma sõitsin lennuväljale ajal, mil päikesepaistelisel märtsikuisel tänaval kõlas kõikidest valjuhääldajatest ikka seesama Levitani hääl, kes piduliku nukrusega luges ette järjekordset bülletääni Koba tervisliku seisundi kohta: temperatuur, pulss, vererõhk, leukotsüütide hulk tema veres. Otsekui oleks tal samasugune veri nagu kõigil.

Ta suri järgmisel päeval kell üheksa ja viiskümmend minutit.

Mina olin sel ajal juba Roomas, vanas konspiratiivkorteris. Korter oli kõige ülemisel korrusel. Räägiti, et selle maja olevat 17. sajandil ehitanud kurtisaan Fiametta. Ma polnud varem märganud, et siin ei olnud lifti. Nüüd ronisin vaevaliselt marmortrepist üles. Kuid ma olin elus ja Koba oli surnud. Ma istusin akna all, vaatasin Piazza Navonat ja kuulsat purskkaevu… Oli märtsikuu, kuid juba oli palav, ma tõmbasin kardinad ette. Ma nutsin. Surnud oli ju minu sõber. „Kergem on taluda venna kui sõbra surma,” ütleb meie, grusiinide vanasõna.

Ma nutsin ka hiljem, kui meenutasin tema viimast päeva – 28. veebruarit… Täpsemalt öeldes viimast päeva, mil ta oli kõikvõimas Koba, kohutav Koba, revolutsiooni panter.

Tagasi NSV Liitu ma enam ei läinud.

Sel samal korral Roomas kirjeldasin ma värskete mälestuste põhjal toda päeva, 1953. aasta 28. veebruarit…

Ja järgmist päeva.

„Too päev” – 28. veebruar. Hommik

Kahekümne kaheksandal, veebruari viimase päeva hommikul pidin ma sõitma tema juurde Lähisuvilasse.

Kogu maa uskus tol ajal, et Koba elab ja töötab Kremlis. Kogu öö kuni koiduni oli valgus aknas Kremli müüri kohal. Õpetajad tõid õhtuti kooliõpilasi Punasele väljakule näitamaks neile kustumatut akent, et nad teaksid: nende isad puhkavad pärast tööd, aga kodumaa isa töötab väsimatult, muretsedes meie kõigi pärast. Tegelikult elas Koba Romanovite eeskujul, kes elasid Tsarskoje Selos, linnast väljas suvilas, kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel Kremlist (seepärast nimetatigi seda Lähisuvilaks).

Tulihingeline armeenlane arhitekt Miron Meržanov ehitas Kobale selle toreda arvukate verandadega suvila. Lähisuvilat ehitati Koba soovide järgi korduvalt ümber. Kuid arhitekt ise ei saanud ümberehitusi jälgida. Muutuda lähedaseks minu sõbrale Kobale oli ohtlik. Surmohtlik. Mina maksin viie laagriaastaga. Peaks lisama „kõigest”. Vaene arhitekt paljude vangla-aastatega. Ka siinkohal peaks lisama „kõigest”. Sest ette oli nähtud maksta oma eluga. Muud tasu võttis Koba talle lähedastelt inimestelt vastu harva.

Sellesse lõbusasse rohelusse uppuvasse Lähisuvilasse asus Koba elama pärast oma naise surma. Alates 1932. aastast oli Kremlis ainult tema kabinet, kus ta töötas õhtuni. Oma Kremli korteris ööbis ta harva, tema elu möödus nüüd suvilas.

Igal õhtul sõitsid mitu ühesugust musta „ZIS-i” Kremli Spasskaja torni väravast välja ja kihutasid kohti vahetades metsiku kiirusega Lähisuvilasse. Kogu marsruut oli otsekui lahinguväli. Teed kaitsesid autopatrullid ja üle kolme tuhande riikliku julgeolekuteenistuse töötaja. Maantee viis läbi metsasalu. Metsasalus puude vahel, sissesõiduteel suvilasse ja piki selle lõpmatut tara seisid needsamad KGB töötajad („tšekistid”, nagu Koba neid vanast harjumusest nimetas).

Maja ümber oli suur lahmakas maad, millel kasvas Moskva-lähedane valgusküllane mets, siin olid kased, haavad, kõrged männid ja kuused. Läbi kogu selle metsa olid rajatud asfalteeritud teerajad, püstitatud arvukalt laternaposte. Siinsamas laternate juures peitsid end „tšekistid”.

Krundile oli kaevatud madal tiik ja oli supelmaja, kuigi Koba siin kunagi ei supelnud. Puude vahel tiigi ümber peitusid samuti valvsad „tšekistid”. Kui ihukaitse oli end kohmakalt ära peitnud ja Koba neile peale sattus, virutas ta neile jalaga.

Suvilas valvasid mõned kõige kontrollitumad „tšekistid”. Ametlikult nimetati neid „J. V. Stalini käsundusametnikeks”. Omavahel nimetasid nad suvilat „objektiks” ja ennast „objektile kinnistatuteks”. „Kinnistatud” elasid spetsiaalses juurdeehituses. Sageli ööbisin seal ka mina, kui ma jäin ööseks Lähisuvilasse. Seda juurdeehitust ühendas suvilaga uks. Ma nimetaksin seda pühaks ukseks. „Kinnistatutel” oli õigus seda avada ainult siis, kui Koba helistas. See uks viis tema ruumidesse – puupaneelidega vooderdatud kahekümne viie meetri pikkusesse koridori. Mõlemal pool koridori olid Koba toad. Üsna tagasihoidlik elamine inimese kohta, kes valitses kolmandikku maakerast. (Meie, revolutsiooni lapsed, põlgasime närust kodanlikku luksust.)

Ma räägin kõike seda üksikasjalikult, muidu ei ole arusaadav, mis siis ikkagi juhtus tol 28. veebruari päeval ja tol ööl vastu 1. märtsi.

Ööl, mis jäi mind igaveseks saatma.

Eelmisel õhtul heitsin ma magama varakult, sest algamas oli minu elu kõige tähtsam päev. Kuid juba pärast kella nelja hommikul äratas mind üles Koba telefonikõne (see oli tema tavaline helistamise aeg, pärast kella nelja hommikul, tavaliselt heitis ta magama siis, kui „külalised” olid lahkunud).

Koba ütles, et „seadeldis” töötab halvasti ja et ma tuleksin seda kontrollima hommikul kella kümneks.

Pealtkuulamisseadeldis oli paigutatud Lähisuvila igasse tuppa, Kremlisse ja Poliitbüroo liikmete korteritesse. See tolle aja kohta enneolematu tehnikaime loodi 1952. aasta suvel (ma räägin sellest edaspidi üksikasjalikumalt).

Alates 1952. aastast sai Koba suvilast lahkumata kuulata pealt kõiki selle ruume, Kremlit ja Poliitbüroo liikmete kortereid.

Veebruari viimane päev oli pakaseline ja päikesepaisteline.

Lumi ei olnud veel ära sulanud, aed oli lumevaibaga kaetud. Ma tulin suvilasse kella kümneks ja istusin koos „kinnistatutega” köögis. Me kõik ootasime kellahelinat – Koba kutset. Väliskaitse teatas: tubades „liikumist ei ole”. Ihukaitse keeles tähendas see, et Koba magab. Kusjuures „väliskaitse” (ihukaitsjad suvila ees) ei teadnud, kus nimelt ta magab, millisesse tuppa oli Valjake talle ööseks aseme teinud. Ka see oli riigisaladus.

Ainult „kinnistatutel” (ihukaitsjatel suvila sees) oli õigus teada, kus veetis öö minu salapärane sõber.

Praegu jälgis „väliskaitse” pilku pööramata aknaid.

Tavaliselt tõmbas ta ärgates ise kardinad akna eest. Alles siis sai „väliskaitse” teada, missuguses toas ta magas ja teatas otsekohe tema ärkamisest „kinnistatutele”.

Kuid ma ei kahelnud, et Koba oli juba ammu üleval. Ja teeskles magamist – ei tõmmanud kardinaid eest ära, vaid kuulas tähelepanelikult „seadeldist”.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 15 >>
Новинки
Свернуть
Популярные книги
Свернуть