А Б В Г Д Е Ж З И Й К Л М Н О П Р С Т У Ф Х Ц Ч Ш Щ Э Ю Я Ё
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9
Выберите необходимое действие:
Меню
Свернуть
Скачать книгу Keskendumine. Edu varjatud pant

Keskendumine. Edu varjatud pant

Автор:
Язык: Эстонский
Год издания: 2016 год
1 2 3 >>

Читать онлайн «Keskendumine. Edu varjatud pant»

      Keskendumine. Edu varjatud pant
Daniel Goleman

Psühholoog ja ajakirjanik Daniel Goleman on üle 20 aasta otsinud inimteadmiste piirimailt seda, mis võiks olla uus, üllatav ja oluline. "Keskendumises" käsitleb ta tähelepanu selle kõigis aspektides, tuues rambivalgusse selle kaua alahinnatud ja vähe uuritud vaimuomaduse, mille tähtsus inimeste elude kujunemises on suurem kui esmapilgul arvata võiks. Daniel Goleman on endine New York Timesi teadusajakirjanik. Ta on kirjutanud kümme raamatut ja peab sageli loenguid professionaalsetele organisatsioonidele, äritegelastele ja eri ülikoolide tudengitele. Ta oli Yale’i ülikooli laste uurimiskeskuse akadeemilise, sotsiaalse ja emotsionaalse õppe töörühma kaasasutaja (praegu asub see keskus Illinois’ ülikoolis Chicagos). Tema sulest või osalusel on eesti keeles varem ilmunud raamatud "Emotsionaalne intelligentsus", "Töö emotsionaalse intelligentsusega", "Hävitavad emotsioonid", "Tervendavad emotsioonid", "Loomulik juhtimine" ja "Sotsiaalne intelligentsus".

Daniel Goleman

Keskendumine. Edu varjatud pant

Tulevaste põlvede heaoluks

1.

VARJATUD VÕIME

Kui vaatlete, kuidas turvamees John Berger jälgib ostjaid, kes jalutavad Manhattani Upper East Side’i kaubamaja esimesel korrusel, siis näete kehastunud tähelepanelikkust. John on oma silmatorkamatus mustas ülikonnas, valges särgis ja punase lipsuga, raadiosaatja peos, pidevas liikumises, ja hoiab alati ülima tähelepanuga ühel või teisel poodlejal pilku peal. Teda võiks nimetada selle kaubamaja silmapaariks.

See on raske ülesanne. Johni korrusel on alati korraga üle 50 kliendi, kes sammuvad ühe ehteleti juurest teise juurde, sõrmitsevad Valentino firma salle ja sorivad Prada kottides. Sel ajal, kui nad kaupu uurivad, uurib John neid.

Ta liugleb poodlejate vahel, meenutades Browni liikumist. Paariks sekundiks peatub ta käekotileti juures, pilk sihtmärgile naelutatud, ja lipsab siis vaatluskohale ukse kõrval, seejärel suundub ta nurka, kus asuv kõrgem koht võimaldab jälgida potentsiaalselt kahtlast kolmepäist seltskonda.

Samal ajal kui kliendid näevad ainult kaupa ega pane Johni valvsat pilku tähelegi, uurib ta neid kõiki.

Indias on kõnekäänd: „Kui taskuvaras kohtab pühakut, ei näe ta muud kui tema taskuid.” Vargaid leidub igas rahvahulgas, mida John näeb. Tema pilk libiseb ühelt inimeselt teisele nagu prožektorikiir, ning ma kujutan ette, kuidas tema nägu moondub hiigelsilmaks, meenutades ühesilmset Minotaurust. John on kehastunud tähelepanelikkus.

Mida ta otsib? „Näppaja annavad ära tema pilk või mõni liigutus,” ütles John mulle. Aga mõnikord ka see, kui poodlejad kogunevad ühte kampa, või asjaolu, et kellegi pilk vilab ringi. „Ma olen oma tööd nii kaua teinud, et lihtsalt tunnen vajalikud märgid ära.”

Kui John keskendub ühele kliendile viiekümnest, suudab ta ignoreerida ülejäänud neljakümmet üheksat nagu ka kõike muud – absoluutne keskendumine keset inimeste laialivalguvat tähelepanu.

Niisuguse paranormaalse tähelepanelikkuse puhul, mis aitab pideva valvsusega jahtida mõnd reetlikku signaali, tuleb rakendada mitut tüüpi keskendumisvõimet: valikulist tähelepanu, teadvustamist, orienteerumist eelnevas ja kõige haldamist – kusjuures iga eeltoodud omadus toetub täiesti ainulaadsele närviteede võrgustikule ning on just talle hädavajalik töövahend.[1 - Näiteks ajutüves, mis paikneb vahetult selgroo kohal, asub neuronaalne baromeeter, mis tajub suhet ümbrusega, suurendades või vähendades erutuvust ja keskendumisvõimet vastavalt sellele, kui valvas meil tuleb olla. Kuid igal keskendumisvõime aspektil on oma spetsiifilised närvivõrgustikud. Üldteadmiste omandamiseks vt: Michael Posner ja Steven Petersen „The Attention System of the Human Brain”, Annual Review of Neuroscience 13 (1990): 25−42.]

Johni pidev valmidus märgata ebatavalist sündmust on üks esimesi keskendumisvõime aspekte, mida on teaduslikult uuritud. Nende omaduste analüüsimine, mis aitavad meil püsida ärksana, intensiivistus Teise maailmasõja ajal, kuna sõjaväel oli vaja leida radarijälgijaid, kes suudaksid tundide kaupa säilitada absoluutset keskendumist.

Mäletan, kuidas külastasin külma sõja kõrgperioodil teadlast, kelle Pentagon oli palganud uurima inimeste keskendumisvõimet olukorras, mil nad olid kolm kuni viis päeva magamata – eesmärgiks oli teada saada, kui kaua suudaksid ohvitserid kolmanda maailmasõja ajal kusagil sügaval punkris ärkvel püsida. Õnneks pole olnud vajadust tema katsetulemusi päriselus proovile panna, ehkki ta tegi julgustava avastuse, mille kohaselt suudavad inimesed säilitada terava tähelepanu isegi pärast kolme või enamat magamata ööd, kui nad on selleks piisavalt motiveeritud (aga kui nad ülesandest ei hoolinud, siis jäid nad kohe tukkuma).

Viimastel aastatel on hoopis suuremat tähelepanu pööratud keskendumisele, jättes valvsuse küsimuse tahaplaanile. Teadustööde järgi määrab just keskendumisvõime selle, kui hästi suudame mis tahes ülesandega toime tulla. Kui keskendumisvõime on kasin, läheb meil kehvasti, aga kui see on hea, siis läheb hästi. Sellest vaevu hoomatavast võimest sõltub oskus eluga toime tulla. Ehkki side keskendumisvõime ja edu vahel jääb enamasti varjatuks, mõjutab see praktiliselt kõike, mida püüame saavutada.

See paindlik töövahend mõjutab lugematuid vaimseid omadusi. Kui tuua näiteks mõned põhilisemad, siis puudutab keskendumisoskus arusaamisvõimet, mälu, õpivõimet, omaenese emotsioonide ja nende põhjuste tajumist, teiste inimeste emotsioonide äratabamist ja osavust suhtlemisel. Eelnimetatud nähtamatu teguri mõju uurimine aitab mõista, kuidas sellest vaimsest võimest kasu saada ja kuidas seda parandada.

Tavaliselt tajume keskendumisvõime lõpptulemusi – nii halbu kui ka häid ideid, kellegi tähendusrikast silmapilgutust või kutsuvat naeratust, ning hommikukohvi lõhna – meele loodud pettekujutluse abil, märkamata selle kõige teadvustamist.

Keskendumisoskust, mis mängib meie elus tohutut rolli, on vähe märgatud ja väärtustatud. Minu eesmärk on tõsta see varjatud ja alahinnatud vaimne võime, mis tagab meele toimimise ja võimaluse elada täisväärtuslikku elu, esiplaanile. Tehniliste üksikasjade asemel uurime hoopis seda, kuidas keskendumisvõime mõjutab meie elu.

Alguses vaatleme lihtsalt keskendumisvõime põhiomadusi, näiteks Johni ärgast tähelepanu. Kognitiivne neuroloogia uurib paljut, sealhulgas keskendumist ainult ühele objektile, valikulist keskendumist, avatud teadlikkust, kuid ka seda, kuidas otsustav enesevalitsus suunab tähelepanu sissepoole, aidates vaimseid ülesandeid jälgida ja juhtida.

Inimese elutähtsad oskused toetuvad vaimse elu hädavajalikele mehhanismidele. Näiteks eneseteadlikkusele, millest sõltub enesejuhtimine. Või empaatiavõimele, millel põhinevad inimsuhted. Need on emotsionaalse intelligentsuse alustalad. Nagu näha, võivad neis peituvad nõrkused rikkuda inimese elu või karjääri, samal ajal kui tugevus neis valdkondades suurendab õnne ja edukuse võimalust.

Peale selle tagatakse avaram keskendumisvõime süsteemiteadusega − ümbritseva maailma jälgimisega –, see häälestab tajuma keerukaid süsteeme, mis maailma määratlevad ja piiritlevad.[2 - Nende süsteemide hulka kuuluvad näiteks bioloogilised ja ökoloogilised, ökonoomilised ja sotsiaalsed, keemilised ja füüsilised süsteemid − nii Newtoni teooria kui ka kvantfüüsika.] Keskendumine välisele muudab eelmainitud elutähtsatele süsteemidele ümberlülitumise keeruliseks – kuna aju ei ole selliseks ülesandeks loodud, siis kobame ringi süsteemipimeduses. Ometi aitab just süsteemiteadlikkus mõista asutuste, majanduse või meie planeedi elu alal hoidvate globaalsete protsesside toimimist.

Kogu eeltoodu võib koondada kolmeks: sisemiseks, muuks ja väliseks keskendumiseks. Elus hästi toimetulekuks peame olema paindlikud neist kõigis. Hea uudis on aga see, et aju-uuringute laborites ja koolides tehtud uurimistöö tulemused osutavad faktile, et keskendumisoskust on võimalik treenida. Keskendumisvõime toimib nagu lihas – ilma piisava kasutuseta võib see kängu jääda, aga korralikult treenides see areneb. Näeme peatselt, kuidas tähelepanulihast nutika käitumisega arendada ja lihvida ning isegi unarusse jäetud aju heasse vormi viia.

Et juhid saavutaksid vajalikke tulemusi, läheb neil tarvis kõiki kolme keskendumisliiki. Sisemine keskendumine suunab järgima intuitsiooni ja põhiväärtusi ning aitab langetada paremaid otsuseid. Muu keskendumine parandab suhteid teiste inimestega. Väline keskendumine aitab aga orienteeruda maailmas selle laiemas mõistes. Juht, kes ei ole häälestunud oma sisemaailmale, on ilma tüürita; see, kes ei mõista teisi, kobab pimeduses; need, kes ei pööra tähelepanu suurematele süsteemidele, mille piires nad tegutsevad, on kaitsetud.

Ülalkirjeldatud kolm tähelepanuliiki pole vajalikud ainult juhtidele. Me kõik elame heidutavas keskkonnas, mis on tulvil pingeid, vastuolulisi eesmärke ja kaasaegse elu ahvatlusi. Igaüks neist kolmest keskendumisliigist võib aidata leida tasakaalu, mis muudab nii õnnelikuks kui ka tegusaks.

Sõna „keskendumine” [ingl attention – tlk] on tuletatud ladinakeelsest sõnast attendere, mis tähendab ette poole sirutamist, enda sidumist maailmaga, kogemuste kujundamist. Kognitiivse neuroloogia spetsialistid Michael Posner ja Mary Rothbart on kirjutanud, et keskendumine loob alused, millele toetub meie maailmataju ning tahtlik mõtete ja tunnete reguleerimine.[3 - M. I. Posner ja M. K. Rothbart „Research on Attention Networks as a Model for the Integration of Psychological Science”, Annual Review of Psychology 58 (2007): 1−27, vt lk 6.]

Antud valdkonna uurija Anne Treisman leiab, et keskendumisvõime kasutamisviisist sõltub, millisena maailma nähakse.[4 - Anne Treisman „How the Deployment of Attention Determines What We See”, Visual Search and Attention (2006): 4−8.] Või, nagu ütles Yoda: „Sinu keskendumine on sinu reaalsus.”

INIMLIKKUSE OHTUSATTUMINE

Väikese tüdruku pea ulatus ema kallistades ainult naise vöökohani; laps klammerdus kogu jõust ema külge, kui nad parvlaevaga saarele puhkama sõitsid. Kuid ema ei pööranud tüdrukule mingit tähelepanu, ega paistnud teda märkavatki – ta oli kogu selle aja süvenenud oma iPadi.

Paari minuti pärast jõudsime peatusse, kus ma ronisin marsruuttaksosse koos üheksa üliõpilasseltsi kuuluva neiuga, kes olid sel õhtul teel oma nädalavahetuse puhkepaika. Minut pärast pimedas marsruuttaksos istet võtmist lõid kumama tuhmid valgusallikad, kuna kõik lülitasid sisse kas oma iPhone’i või tahvelarvuti. Kui nad tekstsõnumeid saatsid või Facebooki külastasid, kostis katkendlikku kõnet. Ent peamiselt valitses vaikus.

Varemnähtud ema ükskõiksus ja üliõpilasseltsi tüdrukute vaikimine näitavad, kuidas tehnika hõivab meie tähelepanu ja kahandab omavahelist suhtlust. 2006. aastal kanti sõnaraamatutesse sõna pizzled, mis kujutab endast kombinatsiooni sõnadest puzzled [ingl „hämmeldunud” – tlk] ja pissed off [ingl „vihane” – tlk]; see väljendas inimeste emotsiooni, mida nad tundsid, kui see, kellega nad koos olid, haaras äkki oma Blackberry nutitelefoni ja hakkas rääkima kellegi teisega. Nad tundsid solvumist ja nördimust, kui midagi säärast juhtus. Tänapäeval on see aga tavaline.

Eelkirjeldatu väljendub enim teismelistes, kes on ühtlasi meie tulevikulootus. Käesoleva kümnendi esimeste aastatega on nende saadetud tekstsõnumite arv hüppeliselt kasvanud − 3417 sõnumini kuus, mida on topelt nii palju kui kõigest mõned aastad varem. Samal ajal on langenud nende telefonikõnede arv.[5 - Vt Nielsen Wire (15. dets 2011). < http://blog.nielsen.com/nielsenwire/online_mobile/new-mobile-obsession-u-s-teens-tripledata-usage/>] Keskmine Ameerika teismeline võtab päevas vastu ja saadab ära üle saja tekstsõnumi, seega umbes kümme tükki iga ärkvel oldud tunni kohta. Ma olen näinud noorukit saatmas tekstsõnumit ajal, kui ta sõitis mootorrattaga.

Üks sõber rääkis mulle: „Ma käisin hiljuti New Jerseys paaril nõol külas, ja nende lastel on kõikvõimalikud elektroonilised vidinad. Kogu külastuse vältel nägin ma ainult nende pealagesid. Nad kontrollisid pidevalt oma iPhone’idest, kas keegi on neile sõnumeid saatnud, mida uut on postitatud Facebooki, või olid süvenenud mingisse videomängu. Neil puudus igasugune teadlikkus sellest, mis nende ümber toimus, ja neil polnud aimugi, kuidas kellegagi veidi pikemalt vestelda.”

Tänapäeva lapsed kasvavad üles uues reaalsuses, kus nad pööravad inimeste asemel rohkem tähelepanu masinatele, kui seda on tehtud kogu inimajaloo vältel. See on mitmel põhjusel murettekitav. Üheks on asjaolu, et lapse aju sotsiaalsed ja emotsionaalsed osad õpivad päeva jooksul toimunud kokkupuudetest ja jutuajamistest. Suhtlemine vormib ajuosi; mida vähem tunde veedetakse inimeste seltsis, põrnitsedes selle asemel elektroonilist ekraani, seda enam on põhjust karta, et aju arengus tekib puudujääke.

Kogu digitaalne suhtlus toimub tõeliste inimestega näost näkku suhtlemise arvelt, ehkki just viimase kaudu on meil võimalik õppida tundma kehakeelt. Praeguse digitaalilma uusasunikud võivad küll klaviatuuriga osavalt ümber käia, kuid on oht, et nad jäävad vahetus suhtluses, kus on vaja aru saada teise inimese kehakeelest, väga abituks – eriti olukorras, kus tuleb aduda teise jahmatust, sest kaaslane on äkki keset vestlust hakanud lugema tekstsõnumit.[6 - Mark Bauerlein „Why Geny-Y Johnny Can’t Read Nonverbal Cues”, Wall Street Journal, 28. aug 2009.]

Tudeng märkab üksildust ja eraldatust, mis käib kaasas virtuaalmaailmas säutsumisega ning staatuseuuenduste ja õhtusöögifotode postitamisega. Ta näeb oma silmaga, et tema kursusekaaslased ei oska enam vestelda, jäädes ilma sügavaimate hingesoppideni küündivatest jutuajamistest, mis rikastaksid ülikooliaastaid. Lisaks ütleb ta, et pole ühtegi sünnipäevapidu, kontserti, koos hängimist ega pidutsemist, kus keegi ei distantseeriks end hetkeolukorrast, et digimaailma kaaslased ikka näeksid, kui lõbus teisel on.

Meil on teada keskendumise põhialus: „kognitiivne lihas”, mis võimaldab jälgida loo kulgu, viia lõpuni mõni ülesanne, õppida või luua. Mõnes mõttes, nagu hiljem näha, võivad lõputud elektrooniliste seadmete seltsis veedetud tunnid aidata siiski noortel arendada teatud kognitiivseid oskusi. Muretsema paneb aga see, kuidas needsamad tunnid võivad tekitada puudujääke peamistes emotsionaalsetes, sotsiaalsetes ja kognitiivsetes oskustes.

Üks kaheksanda klassi õpetaja ütles mulle, et paljude aastate jooksul on eri lennud lugenud sama raamatut − Edith Hamiltoni „Mythologyt”. Seni on see tema õpilastele väga meeldinud – kuid umbes viis aastat tagasi enam mitte. Ta ütles mulle: „Nägin, et lapsed ei lähe enam loetust elevile; isegi parimad õpilased ei suuda sellesse süveneda. Nad ütlevad, et lugemine on liiga raske, laused on keerulised ja ühe lehekülje läbilugemine võtab palju aega.”

Selle õpetaja arvates on tema õpilaste lugemisvõimet kahjustanud tekstsõnumite lühikesed, hakitud laused. Üks õpilane tunnistas talle, et oli kulutanud tuhandeid tunde videomängudele. Nagu õpetaja ütles: „Kirjavahemärkide kasutamist on raske õpetada, kui pead võistlema „World of WarCrafti” maailmaga.”

Äärmuslikel juhtudel, näiteks Taiwani, Korea ja teiste Aasia riikide noorukite seas, on internetisõltuvus − elektroonilised mängud, sotsiaalmeedia kasutamine ja virtuaalreaalsusse sukeldumine − võtnud lausa rahvusliku tervisekriisi mõõtmed, kuna noored satuvad eraldusse. Umbes kaheksa protsenti Ameerika elektronmängude mängijaist vanuserühmas kaheksa kuni kaheksateist eluaastat vastavad sõltuvushaigete psühhiaatrilistele diagnostilistele kriteeriumitele; aju-uuringud näitavad, et mängimise ajal tekivad nende hüvede taotlemisega tegelevates ajuvõrgustikes muutused, mis sarnanevad muutustega alkohoolikute ja narkomaanide ajudes.[7 - Sõltuvushaiguse kriteeriumid ei seostu elektronmängudele kulutatud tundide arvuga (ega joomahoogude pikkusega); pigem vaadeldakse seda, kuidas inimese sõltuvus tekitab probleeme tema elu muudes aspektides – koolis, sotsiaalses plaanis või suhetes perekonnaga. Tõsine elektronmängude sõltuvus võib tekitada haigele kahju, mis on võrdne uimastivõi alkoholisõltuvusega. Daphne Bavelier et al. „Brains on Video Games”, Nature Reviews Neuroscience 12 (dets 2011): 763−768.] Aeg-ajalt on kuulda õudusjutte mängusõltlastest, kes magavad päev läbi ja mängivad terve öö, tehes harva pause söömiseks või pesemiseks, ja muutuvad koguni vägivaldseks, kui pereliikmed püüavad sekkuda.

Sügav vaimne side nõuab ühildatud tähelepanu – vastastikust keskendumist. Meil on suurem vajadus kui kunagi varem pingutada inimlikkuse säilitamise nimel suhetes, arvestades meeletut segajate hulka, millega iga päev kokku puutume.

KESKENDUMISVÕIME LANGUS

Keskendumisvõime langust esineb ka täiskasvanute hulgas. Mehhikos kurtis üks reklaamiäriga seotud inimene, kes töötab suures raadiojaamas: „Mõned aastad tagasi võis reklaamiagentuuris teha viieminutilise videoesitluse. Tänapäeval ei tohi see olla pikem kui poolteist minutit. Kui sa ei suuda selle ajaga nende tähelepanu võita, hakkavad kõik oma tekstsõnumeid lugema.”

Ülikoolis filmieriala õppejõuna töötav professor ütles mulle, et ta loeb ühe oma lemmiku, legendaarse Prantsuse režissööri François Truffaut’ biograafiat. Kuid ta tunnistas: „Ma ei suuda lugeda korraga üle kahe lehekülje. Mul tekib ületamatu soov minna internetti ja vaadata, kas on tulnud uusi e-kirju. Tundub, et olen kaotamas oma võimet püsivalt millelegi tõsisele keskenduda.”

Võimetus seista vastu tungile kontrollida oma e-kirju või minna Facebooki, selle asemel, et keskenduda inimesele, kellega räägitakse, viib selleni, mida sotsioloog Erving Goffman, kes on võimekas suhtlemise jälgija, nimetab „äraolekuks” – žestiks, mis ütleb teisele inimesele, et mind ei huvita see, mis toimub siin ja praegu.

aastal kolmandat korda toimunud konverentsil „All Things D(igital)” lülitasid korraldajad peasaalis WiFi levi välja, sest sülearvutiekraanide kuma näitas, et publik ei jälginud laval toimuvat. Nad olid äraoleku-seisundis, ehk siis olukorras, mida üks osavõtja kirjeldas kui pidevat osalist tähelepanu – see on vaimse hägususe seisund, mis on põhjustatud kõnepidaja, teiste ruumisviibijate ja sülearvutiga jändamisest tingitud info üleküllusest.[8 - Wade Roush „Social Machines”, Technology Review, aug 2005.] Võitlemaks niisuguse osalise keskendumisega on mõnedes Silicon Valley töökohtades keelatud koosolekute ajal kasutada sülearvuteid, mobiiltelefone ja teisi digitaalseid vahendeid.

Ühe kirjastuse tegevjuht tunnistas, et kui ta pole saanud mõnda aega oma mobiiltelefoni kontrollida, siis tekib tal kriipiv tunne. „Ma igatsen seda laksu, mille saan tekstsõnumist. Tean küll, et ei ole viisakas kontrollida oma telefoni ajal, mil oled koos teise inimesega, kuid see on sõltuvust tekitav.” Seetõttu on ta sõlminud oma abikaasaga kokkuleppe: „Kui tuleme töölt koju, siis paneme mobiilid sahtlisse. Kui mobiil on otse silme ees, siis muutun ma ärevaks ja tunnen, et lihtsalt pean seda kontrollima. Kuid nüüd püüame teineteise jaoks rohkem olemas olla. Me räägime.”

Keskendumisvõime võitleb pidevalt nii sisemiste kui ka välimiste segajatega. Küsimus on selles, palju segajad meile maksma lähevad? Ühe finantsfirma tegevjuht ütles mulle: „Kui märkan, et olen olnud koosolekul hajevil, siis küsin endalt, missugused võimalused võisin sealsamas käest lasta?”

Patsiendid on rääkinud minu tuttavale arstile, et ravivad end ise rohtudega, mis on mõeldud aktiivsus- ja tähelepanuhäire või narkolepsia raviks, et oma tööga toime tulla. Üks advokaat ütles, et kui ta ei võtaks seda rohtu, siis ta ei suudaks lepinguid lugeda. Teine patsient vajas diagnoosi vastavate retseptide hankimiseks; neist ravimitest on nüüd saanud tavalised sooritusvõime parandajad. Järjest enam teismelisi teeskleb tähelepanuhäire kannatamise all, et saada ergutite retsepte – nad püüavad parandada oma keskendumisvõimet droogide abil.

Konsultant Tony Schwartz, kes õpetab juhtivtöötajaid oma energiat parimal võimalikul viisil kasutama, mainis mulle: „Me muudame inimesi teadlikumaks sellest, kuidas nad oma keskendumisvõimet kasutavad – ja nad teevad seda alati halvasti. Keskendumine on praegu meie klientide põhiprobleem.”

Pealepressiv infotulv viib lohakate valikuteni, näiteks e-kirjade valikulise lugemiseni nende pealkirjade põhjal, paljude kõneposti jäetud sõnumite vahelejätmiseni, teadete ja memode pealiskaudse sirvimiseni. Asi pole ainult selles, et oleme keskendumise osas omandanud halbu harjumusi, mis muudavad meid vähem tõhusaks, vaid ka selles, et jäetud sõnumite koorem jätab meile liiga vähe aega, et mõtiskleda nende tegeliku tähenduse üle.

Nobelistist majandusteadlane Herbert Simon nägi seda kõike ette juba 1977. aastal. Kirjutades eelootavast teabetulvast hoiatas ta, et informatsioon hakkab neelama oma tarvitajate keskendumisvõimet. Seega põhjustab teabetulv keskendumisraskusi.[9 - Herbert Simon „Designing Organizations for an Information-Rich World”, Donald M. Lambertoni toimetatud teoses „The Economics of Communication and Information” (Cheltenham, UK: Edward Elgar, 1997). Tsiteeritud Thomas H. Davenporti ja John C. Backi raamatus „The Attention Economy” (Boston: Harvard Business School Press, 2001), lk 11.]

I OSA

KESKENDUMISE ANATOOMIA

2.

ÜLDTEADMISED

Teismeeas tekkis mul harjumus kuulata koduste õppetükkide tegemise ajal Béla Bartóki keelpillikvarteti muusikat, mis tundus küll veidi kakofooniline, kuid siiski nauditav. Mingil moel aitas muusika kriipivus keskenduda, näiteks ammooniumhüdroksiidi keemilisele võrrandile.

Aastaid hiljem, kui kirjutasin määratud tähtajaks artikleid ajalehele The New York Times, meenus mulle kunagine treening Bartóki ignoreerimiseks. Ajalehe toimetuses oli mul kasutada teadusajakirjanike laud, mis võttis enda alla terve klassiruumi suuruse pinna ja mille taga töötas veel nii umbes tosin teadusajakirjanikku ja kuus toimetajat.
1 2 3 >>
Новинки
Свернуть
Популярные книги
Свернуть